Palju viikingeid. Ja Makoto Yukimura kujutab neid stiilselt. Polegi kohe selliseid viikingeid varem kusagil kohanud – ja samas nagu olen ka. Viikingite tõepära on alles, kuid ka mingi teatav isikupära on lisandunud, mida ainult mingi suvakas mangaka Jaapanist (see sama suvakas mangaka kirjutas ka Planetes´i ) suudaks Islandi ja Taani legendaarsetele berserkeritele lisada. Manga suunatud siiski rohkem noorematele lugejatele (no siuke 16+). (more…)

• makoto aida
• makoto shinkai – mees, kes animeerib õhku
• Dokuro-chan, Mamoru Oshii, Studio 4*C ja teised.

• suehiro maruo

Vahepeal tekkis tunne, et tüüp kirjutab mangasid ainult selle pärast, et näidata erinevaid inimesi erinevates absurdsetes kontekstides alandatuna/vägistatuna jne. Ja mõne jutu puhul vist oligi nii. Aga ta on selle juures nii pop ja stiilne. Ning lugedes ära kõik ta tööd on selge, et tal on ka hullu moodi annet ning asju, mida öelda.

(more…)

• No related posts

• yukito kishiro – ashen victor
• koushun takami – battle royale
• makoto aida
• yamamoto hideo – koroshiya ichi
• shintaro kago
• Vinland Saga – Makoto Yukimura

Boichi nimelise mangaka one-shot “Hotel” on lühike ja ilus. Kiire lugemine ning omapärane lugu. Sobib perfektselt hommikul kohvi kõrvale. Ma ei ole Boichi teisi asju lugenud ja ei oska üldiselt seda autorit kommenteerida. Sattusin juhuslikult selle “Hotel’i” peale lihtsalt ning leian, et see on piisavalt väärtuslik, et sellest põgusalt märku anda.

Manga saad siit. Ketra seal lehel natuke alla poole, seal on nii torrent, kui ka otse peaks saama alla laadida.

• No related posts

Ma ei pea jaapani kinost lugu. Aasia filmikunst töötab tasanditel, mis on minule võõrad ning ma ei saa aru tegelaste käitumismotiividest ega emotsioonidest – minu jaoks on nad kõik hullumeelsed. Asjad, millest aru ei saada muutuvad igavaks. Kuid on erandeid. Ning paradoksaalsel kombel saan ma ühelajal surmtõsiselt väita, et minu jaoks on aasia kino vastumeelne ning samas öelda, et mitmed mu läbi aegade lemmikuimad filmid on just Jaapanis tehtud. Jaapanis elab üks tänapäeva karismaatilisemaid näitlejaid Asano Tadanobu ning tänu temale tutvusin ma Sogo Ishii, Takashi Miike ning Shinya Tsukamotoga. Ning filmidega, mis mind tugevasti mõjutanud ning kummitanud on. “Ichi the Killer”, manga millest ma tegelikult kirjutada tahan, mahub siia pilti järgnevatel põhjustel. (more…)

• No related posts

Järjekordne guro/horror autor. Miks ma seda saasta üleüldse loen. Suehiro Maruo taoliste meeste pärast vist. Maruo mangad ei üllata tegelikult mitte millegi eriti uuega. Atmosfäär, lugude ülesehitus ning ka mõningane kontseptsioon on varem nähtud. Kui aus olla, siis mangade puhul on mul tihtipeale loost suva ning ma jälgin visuaalset narratiivi. Põhimõtteliselt vaatan pilte.

(more…)

• Poison Strawberry – Suehiro Maruo

(mangad eespool)

kogusin kokku kõik asjad, mis ma shintaro kagolt (“punctures”,”super conductive brains”) leidsin. mulle ei meeldi kohe üldse guro, kuid kago on kindlasti selle žanri üks maitsekamaid esindajaid. kõikidest tema shortidest sõelusin välja need kolm, mis mulle rohkem meeldisid. muidugi eelistusi on erinevaid ning soovitan huvi korral ka teised kago asjad üle vaadata, kuid hoiatan igasugu tumedate fetishite eest. ja neid kolme ma ei vinna sügavamalt kommenteerida. mulle meeldisid harakiri ning genesis kõige rohkem. genesis kohe eriti.

(more…)

• shintaro kago
• yazawa ai
• suehiro maruo

(manga scans ahead!)

mulle meeldib takahashi joonistusstiil. justkui konstantselt hõljuvad juuksed ning ilmekad näod. takahashil õnnestub eriti hästi hullumeelsuse ning ängi visuaalne kujutamine ning enamus ta töid on seda ka täis. tema tööd näevad kõik väga head välja. esimesena lugesin ma tsutomult kolme köitelist “blue heaven”-it, mis mu suu lahti jättis. mitte nii väga loo koha pealt, mis omas samuti häid elemente, kuid just tema joonistused olid need, mis mulle eriti korda läksid. tema oskus kujutada ilusalt nii dialoogi, kui massipaanikat on imetlusväärne. (more…)

• Odd beat – Tsutomu Nihei

junji ito kirjutab absurdseid ja omapärase atmosfääriga õudusmangasid. mulle üldiselt üldse ei meeldi õuduslugude või õudusfilmide žanr, kuid junji ito mangad meeldivad väga. kõige sürreaalsem ning huvitavam on ito mangades minu arvates õhkkond – veider tunne, mis sul neid lugedes tekib. tundmus nagu oleks igas pildis ja dialoogis midagi salapärast või halvaendelist. umbes nagu bradbury “something wicked this way comes”-is. ito lood on isikupärased. tema mangasid ühendab minu arvates see joon, et sa kunagi ei mõista täielikult õuduste allikat. sündmused põhjustab alati tundmatu jõud, mis tuleb suhteliselt mitte kuskilt ning tkülvab inimestes õudu ja hullumeelsust ja tihtipeale sa ei saa üldse aru, mis see jõud täpselt on. ito joonistusoskus on väga hea tasemel. tema pilt ja tekst sobivad kenasti kokku. illustratsioonid on steriilsed ja isegi minimalismile kalduvad. teemaarenduse kohapealt oli väga raske ennustada, mis järgmiseks toimuda võiks, või mis lõpus juhtub. õuduslood või õudusfilmid peavad alati olema hirmutavad ning ootamatud, muidu nad muutuvad ju mõttetuks. (more…)

• No related posts