Vahepeal tekkis tunne, et tüüp kirjutab mangasid ainult selle pärast, et näidata erinevaid inimesi erinevates absurdsetes kontekstides alandatuna/vägistatuna jne. Ja mõne jutu puhul vist oligi nii. Aga ta on selle juures nii pop ja stiilne. Ning lugedes ära kõik ta tööd on selge, et tal on ka hullu moodi annet ning asju, mida öelda.
Jiro Matsumoto mangad on täis meeleheidet, seksi, surma jne. Ja seda kõige halvemal ettekujutataval moel (huvitav, mis ajakirjad ta mangasid üldse avaldavad). Kuid ometigi on hetkel jooksev Freesia ning mitmed teised tema tööd (nagu Tropical Citron) väga head.
Matsumoto Jiro mangade atmosfäär on haiglane. Tegelased elavad tavaliselt maailmas, kus ei ole mitte mingit lootust paremale tulevikule. Ning igapäevane elu on täis mustust ja soolikaid ja kartust surma ja vägistamise eest. Kuid samas sa elad kõige selle keskel ja teed draage ja üritad pinnal püsida. Isegi, kui akna taga plahvatavad pommid. Freesia ongi vist hetkel Jiro kõige tunnustatum ning mahukam töö. Mangat on juba kokku 7 kõidet. Viitan siinkohal heale sisukokkuvõttele Baka.ee’s (sealt umbes kaheksas doujimasani postitus), kust leiab ka asjakohast pildimaterjali.
Peale Freesia on Jiro kirjutanud veel Uncivilized Planet’i, Tropical Citron’i ning temalt on ilmunud ka lühijuttude kogu Keep on Vibrating. Kõik need tööd on visuaalselt jube ägedad. Jiro kasutab kohati visandlikku ning lohakat stiili, kuid samas jääb hästi detailseks ning ilusaks. Tegelikult on see maitse asi ka, kuid mina hakkasin Freesiat lugema alguses pigem piltide pärast.
Uncivilized Planet räägib kolmest lapsepõlve sõbrast, kes elavad sõjaväe blokaadi all olevas väikeses linnas ning üritavad sellest viletsusest välja murda. Aga põhimõtteliselt on see väga raske nagu elu ikka ning igal pool varitsevad loomamaskides paskud mehed, kes sind vägistada tahavad. Minu arvates on see ta siiani kõige nõrgem töö. Visuaalselt ilus, ning sisaldab väga lahedaid episoode, kuid tervikuna suhteliselt aegunud süžeega lugu, mis ka ei üllata suurt millegagi. Jiro tundub olevat just pigem mees, kes lõhub žanreid ning kirjutab ja joonistab tänapäevases hullumeelses tempos. Kuid Uncivilized Planet’i armukolmnurk ei tekitanud minus erilist pinget. Ning ka pidev tegelaste alasti kiskumine ning alandamine kaotas oma šoki-effekti üpris kiiresti. Kuid siiski oli mangas üks väga lahe kõrvalliin ning joonistatud oli kogu asi suurepäraselt.
Tropical Citron on minu jaoks Jiro kõige lahedam töö. Manga peategelaseks on noor fotograaf, kes satub narkouimas äärmiselt ebamaiste sündmuste keskele – linnas, kus kõik füüsika ja muud reeglid on peapeale pööratud. Minu meelest oli Jiro’l psühhedeelika ning narkootikumide kujutamine väga hästi välja kukkunud. Ning müstiline March Town, kus lugu toimus oli ägedalt kujutatud. Iseenesest keerukas lugu, mis avaldub vaid vihjete ning fragmentide toel oli põnev ja jälgitav. Kordagi ei hakanud midagi venima.
Keep on Vibrating’us on kaks täiesti geniaalset lugu kahest väikesest gaasimaskidega lapsest kusagil jumala poolt hüljatud kõledas linnas. Eriti ropp hüperrealism ning iroonia. Kuid üldiselt elab Matsumoto selles kogumikus välja pigem oma fetisheid ning lihtsalt lahmib suvalt. Keep on Vibrating on vist Matsumoto kõige perverssem teos.
Jiro Matsumoto puhul on ka lahe see, et lugedes tema pikemaid ning lühemaid lugusid hakkavad teatud detailid korduma, kuid samas tekib mulje nagu samu tegelasi oleks episoodiliselt kasutatud kindla eesmärgiga. Nagu hobuse peaga taksojuht ning need samas gaasimaskides lapsed, kes ütlevad korraks ka Uncivilized Planet’is tere.
Üldiselt on Matsumoto kindlasti sadist. Kuid tema toob selle sadismi näiliselt reaalsesse maailma ning tegelaste keskele, kes meenutavad täiesti lihast ja luust inimesi, keda võiks ka ise tänaval kohata. Päris kole on kohati, aga samas väga mõjuv ka. Nagu ka ta mangades, kus veri ja piin ning lootus ja heaolu on naabrid. Aa ja Matsumoto mangad on kindlasti täiskasvanutele.
Kõiki Jiro Matsumoto töid saab nende tõlkijate lehelt Omanga.net
Lehti mangadest:
- No related posts