Lugu selline, et keegi teadlane leiutab masina, mille abil on võimalik äratada inimese alateadvusest igasugu telekneetilised, psi-op (vt. Akira) jne võimed. Luuakse küberbeetiline monstrum, kellel on peale selle, et ta on täielik tank, ka telepaatilised võimed. Koletiseks on loomulikult noor tüdruk (anime ikkagi ju). Aga sõdur pöördub oma loojate vastu ning paneb juhuse tahtel ajama ning kukub põhimõtteliselt maailma hävitama. Üksteise järel langevad suurlinnad nagu New York, Tokyo jne.
“Genocyber” on üks nendest armutult veristest 90ndate sci-fi multadest, mis on täis hästi detailseid ning ilusaid mechasid ja roboteid ja masinaid, kuid tavaliselt täiesti ilma huvitavate tegelaste ning loota jne. Aga “Genocyber” oli hea. Tal oli natuke väärtust ka peale selle, et ta on vintage jaapani multikas karjuvatest ninja robotitest. Järgnevalt siis miks.
Esiteks oli Koichi Ohata poolt loodud küberpungi maailm väga ehe. Aastatest rikkumata ning innovaatorlik. Natuke meenutas, hea mõttes, “Cyber City Oedo 808′t”. Selline robustne ning sheffides toonides, koos igasugu lahedate väikeste detailidega. Ning Ohata masinate disain on ka omal tasemel. Ta on vastutav ka paljude teiste animede mechade vms vidinate eest. Minu teada oli ta seotud muuhulgas ka “Patlabor’i” ja “Gunbuster’iga”. Põhimõtteliselt, kui sulle meeldis nt “Lumevaring” ning sa leidsid, et “Blunt Force Trauma” on väga äge bändi nimi, siis läheb sulle ka selle anime sci-fi peale.
“Genocyber” juhatati sisse pika ja minu arvates veniva ning halvasti lavastatud piloot-episoodiga. Kuid peale seda läksid kõik järgnevad neli osa edasi kasvavas headuses. Lugu vältab, kui ma õigesti aru sain, üle saja aasta ning teine ja kolmas ja seejärel neljas ning viies osa moodustavad kaks eraldi seisvad lugu, mida ühendab sama setting ning Genocyber’i olemasolu. Lood olid neil mõlemad hästi välja kukkunud. Eriti meeldis mulle esimese atmosfäär, kus tegevus toimus gigantsel lennukikandjal, mille pardal hakkas üks tehisintelligents amokki jooksma. Selline “Alien’i” või “The Thing’i” õhkkond. Teine lugu oli veidi eepilisem ning selle keskmes oli pime neiu koos oma noa-loopiast boyfirendiga, kes sattusid kuskil rämeda fašistliku režiimiga linna kanalisatsioonides Genocyber’it kummardava sekti keskele.
“Genocyber’is” oli päris veider moraal. Põhimõtteliselt ei olnudki multas “häid” ega “halbu” pooluseid. Kõik tegutsesid enam-vähem spontaanselt ning saatsid vahetavahel korda kaheldava õigsusega tegusid. Kui anime läbi sai, siis mul polnudki selge, kas see Genocyber oli nüüd maailmapäästja, laamendav laps või kellegi kuri tööriist.
Igatahes sellest animest ajendatult hakkasin ma vaatama ka teisi vanemaid Koichi Ohata poolt lavastatud OVA’sid/filme. Hetkel olen ühele poole saanud “M.D. Geist’iga”, mis ei olnud nii tugev kui “Genocyber”, kuid küberpungi austajatele kindlalt kohustuslik asi (eriti neile, kes teavad sellist haiget raamatut nagu “Põrgukoerad Marsilt” : D ). Järjekorras ootab veel “Cybernetics Guardian – Cyguard”.
Äge vaadata neid Ohata retro sci-fi asju. Näha on, et mehel oli visioon ning ajas julgelt oma liini. Arvatavasti ei lõiganud nii palju loorebereid kui Katsuhiro Otomo, kuid endast jättis märgi maha kindlasti ning andis inspiratsiooni tulevastele põlvedele jne.
- No related posts