Ma ei pea jaapani kinost lugu. Aasia filmikunst töötab tasanditel, mis on minule võõrad ning ma ei saa aru tegelaste käitumismotiividest ega emotsioonidest – minu jaoks on nad kõik hullumeelsed. Asjad, millest aru ei saada muutuvad igavaks. Kuid on erandeid. Ning paradoksaalsel kombel saan ma ühelajal surmtõsiselt väita, et minu jaoks on aasia kino vastumeelne ning samas öelda, et mitmed mu läbi aegade lemmikuimad filmid on just Jaapanis tehtud. Jaapanis elab üks tänapäeva karismaatilisemaid näitlejaid Asano Tadanobu ning tänu temale tutvusin ma Sogo Ishii, Takashi Miike ning Shinya Tsukamotoga. Ning filmidega, mis mind tugevasti mõjutanud ning kummitanud on. “Ichi the Killer”, manga millest ma tegelikult kirjutada tahan, mahub siia pilti järgnevatel põhjustel.

Yamamoto Hideo “Ichi the Killer” on manga, mille põhjal on tehtud üks tiptop anime OVA ning Takashi Miike samanimeline kultusfilm. Mulle meeldis see film kunagi väga ning hiljuti otsustasin peale anime vaatamist ka manga läbi lugeda. See koosneb kümnest köitest, kuid saab väga kiiresti läbi. Naljakas on see, et ma hakkasin Hideod lugema ka selle pärast, et mul oli igasugu guro jamast tõsiselt kopp ees ning tahtsin vahelduseks ka midagi teistsugust lugeda. Mõtlematu tegu – film oli ju ilgelt verine, mida siis manga endast veel kujutada võiks ?

Hideo “Ichi the Killer” esmapilgul mulle ei meeldinud, kuna iseenesest pilt ei olnud midagi erilist ning veri ja higi tekitasid tüdimust. Kuid manga osutus jube põnevaks. Ma lugesin need kümme volüümi läbi kõigest paari päevaga. Ning juba umbes kolmanda osa juures suutsin ma näha tervikut narratiivis, visuaalis ning atmosfääris. Tõsiselt massohistlik elamus oli. Kuid kõike seda sadismi ning perverssust toetas selgroona tugev süžee, mis kandis manga ilusti lõpuni välja. Ei tekkinud liigset kohapeal tammumist ega segadust – kõik oli kenasti tasakaalus.

Hideo suurim saavutus selle manga puhul oli minu arvates Kakihara tegelaskuju loomine, keda Ichi filmis mängis Asano Tadanobu. Minu arvates on äge, kui suudetakse luua tegelane , kes on ühest küljest kogu maapealse kurjuse kehastus ning täielik tunneteta antikangelane ning samas ka manga sümpaatseim tegelane. Vähemalt minu jaoks oli Kakihara oma uniste silmade ning ebamaiste huvidega palju põnevam, kui Ichi või ükski teine manga tegelane. Paratamatult hakkasin ma Kakiharale kaasa elama, et näha, mida ta aina järgmistes situatsioonides ette võtab. Ning manga lõppedes kratsisin kukalt ning mõtlesin hetkeks, kas see on ikka normaalne, et ma sellisele koletisele kaasa elasin. Kuid kui järgi mõelda, siis polnud Ichi the Killeris vist pea ühtegi mentaalselt tasakaalukat inimest – vähemalt mitte mulle, mitte-jaapanlasele.

“Ichi the Killer”-i üks plusse peale huvitavatele tegelastele on veel see, et ta on tõepoolest väga põnev. Lugu on keerukalt ülesehitatud ning pidevalt toimub midagi. Õhus on kogu aeg teatav pinge. Umbes nagu hetkel väga populaarsed seriaalid Heroes või Death Note. Ühesõnaga “Ichi the Killer”-i süžee oli minu jaoks jälgitavam ning võib-olla läänelikult mugavam kui näiteks “Oldboy” oma. Teda oli kerge jälgida, kuna otsused, mida erinevad tegelased tegid tundusid peaaegu loogilised.

“Ichi the Killer”-i manga on kindlasti midagi, millega peaks kasvõi põgusalt tutvuma. Ta toore jõu ning musta huumori pärast. Ning järgmisena tasuks ette võtta ka anime ning Miike filmi. Ning seejärel miks mitte ära vaadata veel “Electric Dragon 80 000 v.” ning “Shark Skin Man and Peach Hip Girl”-i ning mõelda, et küll need jaapanlased ikka oskavad hästi kui tundub nagu nad ei üritakski.

Tiptop ülevaade “Koroshiya Ichi 0″ animest.

Paar lehte mangast:

sarnased teemad

• No related posts