Järjekordne guro/horror autor. Miks ma seda saasta üleüldse loen. Suehiro Maruo taoliste meeste pärast vist. Maruo mangad ei üllata tegelikult mitte millegi eriti uuega. Atmosfäär, lugude ülesehitus ning ka mõningane kontseptsioon on varem nähtud. Kui aus olla, siis mangade puhul on mul tihtipeale loost suva ning ma jälgin visuaalset narratiivi. Põhimõtteliselt vaatan pilte.
Müüt nagu oleksid kõik mangad visuaalselt võimsamad, kui näiteks lääne koomiksid purunes minu jaoks paar aastat tagasi. Kuid erandit kinnitab reegel ja mangade juures moodustavad selle erandi minu jaoks küll üüratult suur hulk igasugu mangat oma täiesti meisterliku visuaalse teostusega. Võib-olla on asi ka maitses – isiklikult ei salli lääne koomiksites sageli esinevat nüridust ning ühetonaalsust. Igatahes Maruo joonistusstiil ja väljenduslaad mulle istub. Pedantne ning esmapilgul võõrastav, kuid väga võimas ning kohati isegi heas mõttes plakatlikult mõjuv.
Peale Maruo huvitavate piltide meeldisid mulle tegelikult ka enamus tema lugudest. Pikemad – ühe, kahe või lausa kolme köitelised mangad olid minu jaoks liiga rasked. Maruo võtab oma horrorit väga tõsiselt ning tema pikemad mangad on kõik väga rõhuvad. Atmosfäär on selline higine-hullumeelne alates esimesest ruudust ning lõpetades viimasega. Maitse asi. Aga tema one-shotid olid seevastu lausa geniaalsed. Lühikesed ning tabavad ja ilusad. Neid lühimangasid kõrvutaksin ma vabalt ka Kago paremate asjadega. Ise olen viimasel ajal hakanud nautima mangades minimalismi nii süžeed, kui ka pilte jälgides ning Maruo täiesti ülemusliku musta huumoriga lood teevad mu meeltele pai.
Suehiro Maruo isikust ei tea ma mitte midagi. Isegi elulugu ei ole lugenud. Kuid tema mangadest võib selgelt näha, et tal on mingi teema teise maailmasõjaga. Võib-olla on põhjuseks mingid isiklikud või siis poliitilised asjaolud. Iseenesest peaks teine maailmasõda olema oluline iga jaapanlase jaoks – kuid ma pole jaapanlane ning seega ei hakka ka pikemalt arutama seda teemat. Ise julgeksin pakkuda, et Maruot köitis natsistliku ideoloogia pime jõud ning masse liigutav psühhoos. Haakristi all jooksvad lapseohtu noormehed pilgus külm enesekindlus on ju võimas kujund.
Üldiselt jaotaksin ma guro kahte leeri – mangakad, kes teevad gurot puhtalt guro enda pärast. Ning mangakad, kes kasutavad gurot vahendina oma mõtte edasiandmiseks. Suehiro Maruo on minu arvates selles teises grupis. Nagu ka paljud teised poisid ja tüdrukud. Mitte, et esimesel grupil iseenesest midagi viga oleks.
Väljavõtteid Marou “Paranoia Star”-ist ning “Laughing Vampire”-ist:
Kolm Marou lühimangat :
Suehiro Maruo – Poison Strawberry.cbr ( ! )
sarnased teemad