(uu esimene anime teemaline post.)
makoto shinkai on vastutav umbes nelja omanäolise anime eest, mis üldisel animemaastikul oma erilisusega silma paistavad. shinkai loob ilusaid asju ning nostalgilisi meeleolusid. tema tööd peegeldavad pilvi ning püüavad tabada neid elu maagilisi momente, kus hetk ütleb rohkem kui sada sõna. tema esimene suurem töö, “hoshi no koe” (“voices of a distant star”), pani kindlasti paljusid vaatajaid oma ilusa disaini ning atmosfääriga ahhetama. shinkai on selline animaator, kes mängib kaadris peegelduste ning langevate päikesekiirtega. “hoshi no koe”-le eelnes lühike “tooi sekai” (“other worlds”), mis oli ta esimeseks iseseisvaks tööks.
vaadates “other worlds”-i ning ka tema teist lühikest tööd, “kanojo to kanojo no neko”-t (“girl and her cat”), saab iseenesest selgeks mida shinaki saavutatda püüab. linnaplaanid, veekann pliidil, pilved vaikselt taevalaotuses sõudmas. tema tööd on minu arvates väga hummaansed ning näitavad inimesi habraste ning haavatavate olenditena suures maailmas, mis oleks justkui imeline ning maaliline puur või mängumaa nende tegemistele. tema multikad keskenduvad inimeste vahelistele suhetele ning tema tegelaste inimlikusele näiliselt keerulises, kuid samas ka kohati saint-exupéry-likult naiivses ning lapselikult kaunis maailmas.
“girl and her cat” on lühike, kõigest viie minutiline, must-valge anime, kuid ta suudab edasi anda tugeva emotsiooni ning meisterlikult teostatud pildi. mulle imponeeribki makoto shinkai visuaalne eneseväljendus rohkem, kui tema animede lood. minu arvates muutub stoori tema multikates tihtipeale teisejärguliseks kena koloriidi ning tõeliselt ilusa pildi kõrval, mis on arvatavasti üks kaunemaid üldse animemaastikul. eriti käib eelnev jutt shinkai “beyond the clouds”-i kohta, mis on visuaalselt üks tugevamaid, mida ma näinud olen, kuid samas süžeed ma tollel animel eriti ei mäletagi. mäletan pilte – ilusaid pilte ning emotsiooni, mis ma sellest multikast sain. “hoshi no koe”-s ning “beyond the clouds”-is segab ta hästi kokku draama ning klassikalise sci-fi, tekitab mingi eriomase kombinatsiooni.
makoto shinkai elu, tööde ning muu huvitava kohta saab lugeda inglise keelselt shinkai fännilehelt. vaadake lihtsalt tema multikaid ning mõistate ise ka millest ma räägin. pikemalt polegi mõtet temast arutada ning tema elu ning isiku kohta ei tea ma suurt midagi.
makoto shinkai ametlikult jaapani keelselt kodulehelt saate tõmmata “other worlds”-i.
teiste multikate jaoks soovitan kasutada anidb.net-i.
on February 19th, 2007 at 6:21 pm
Ma olen Other Worlds’i mitmeid kordi vaadanud, erinevatel eluhetkel ning suuresti varieeruvates meeleseisundites. Iga kord tihub pisar silma tulema, millegipärast. Milles asi on, ma täpselt ei tea, sest Satie lugu niisama mind nuuksuma ei pane, samuti ei juhtu seda ka kui ma lihtsalt seda lugu jälgin, millest pildid räägivad või hägusast videost Shinkai stiili välja pookida püüan. Ei, ikka kõik kokku, ainult siis hakkab see video süda rinnust kiskuma, millegipärast.
Sesmõttes et, Other Worlds ei ole isegi eriti hästi joonistatud. Igasugu konarusi ja muidu natuke liiga kritseldatud jooni on seal. Aga ikkagist, melanhoolsus matab kõike.
Toon, toon, toon… kõik on toonis, alati, mulle tundub. Vähemalt hetkel. Võib-olla ma mõtlen kunagi midagi paremat välja.
Samas räägib ka muidugi see video poolt, et ta on lühike. Mulle on mingil põhjusel lühikesed, paariminutilised momendid alati palju rohkem hinge läinud kui pikemad, tund-poolteist mõõtu teosed. Et kui emotsioonide valang on hästi kalkuleeritud, on efekt lõpptulemusena mõõtmatult tugev, sest ta töötab ootamatult, pole võimalik ennast kuhugi sisse harjutama hakata vaid sa koheselt oled seal, tee mis tahad.
Teine lühike klipp, mis minu arust ülimalt hästi töötab ja suure tõenäosusega mind rohkem liigutab kui tervik, on Metal Gear Solid 4-a E3′e treileri lühiversioon:
http://www.gametrailers.com/player.php?id=10421&type=wmv&pl=game
Pacing, narratsioon, värvid, temaatika, kõik on nii paigas ning muutub peaaegu perfektseks kui asja eelmise kolme mängu ning eriti teise osa kontekstis vaadata.
Õu fakk, ma pean vist bussi peale jooksma nüüd.
Sinu sissekanne oli pikim väikeste algustähtedega tekst mille ma läbi lugenud olen, kui välja arvata ühe rämedalt intelligentse indiviidi dissektsioon Ameerika valitsuse kahe partei süsteemi otstarbekusest.