junji ito kirjutab absurdseid ja omapärase atmosfääriga õudusmangasid. mulle üldiselt üldse ei meeldi õuduslugude või õudusfilmide žanr, kuid junji ito mangad meeldivad väga. kõige sürreaalsem ning huvitavam on ito mangades minu arvates õhkkond – veider tunne, mis sul neid lugedes tekib. tundmus nagu oleks igas pildis ja dialoogis midagi salapärast või halvaendelist. umbes nagu bradbury “something wicked this way comes”-is. ito lood on isikupärased. tema mangasid ühendab minu arvates see joon, et sa kunagi ei mõista täielikult õuduste allikat. sündmused põhjustab alati tundmatu jõud, mis tuleb suhteliselt mitte kuskilt ning tkülvab inimestes õudu ja hullumeelsust ja tihtipeale sa ei saa üldse aru, mis see jõud täpselt on. ito joonistusoskus on väga hea tasemel. tema pilt ja tekst sobivad kenasti kokku. illustratsioonid on steriilsed ja isegi minimalismile kalduvad. teemaarenduse kohapealt oli väga raske ennustada, mis järgmiseks toimuda võiks, või mis lõpus juhtub. õuduslood või õudusfilmid peavad alati olema hirmutavad ning ootamatud, muidu nad muutuvad ju mõttetuks. tõsimeelsed õudusfilmid nt rikub ju täiesti ära, kui tegevus ei olegi õudne ja sa tead täiesti kindlalt, kes järgmine hetk kustkohast lagedale hüppab. ito puhul seda probleemi ei ole. tema lood on väga omapärased ja minu jaoks ka kohati väga ebameeldivust tekitavad. mis on hea, kuna seda ju üks õuduslugu peakski tegema.
ito on avaldanud suure hulga erinevaid magasid. ta on jaapanis päris populaarne ning tema koomiksitest on vändatud ka palju-palju filme (tomie, uzumaki, lovesick dead jne). nagu ka paljud teised väga andekad inimesed ei ole ka tema kunagi minu teada kunsti õppinud, vaid oli ametilt hoopis midagi hambaarsti sarnast, kui oma esimese manga kirjastusele saatis. õnneks oli tema esimene töö kohe edukas ning sellest ajast saati on ta koomiksite kirjutamise/joonistamisega tegelenud. halb on, et tema loomingust millegi pärast eriti palju scanlationeid ei ole. inglise keeles on saadaval mangad, mis ameerikas varem välja antud. nendeks on ta kuulsamad tööd tomie, uzumaki ja gyo ja veel flesh colored horror ning museum of terror. inglise keeles ma kusagilt midagi muud täispikka temalt paraku leidnud ei ole.
uzumaki on minu arvates neist kolmest tema parim töö. uzumaki atmosfäär ning see sünge “vaikus enne tormi” meeleolu, mis seda koomiksit valdab on äärmiselt tore. hämmastav, kuidas ta suudab ühte lugu aina ootamatumaks edasi kerida. uzumakis on väga tavapäratuid keerdkäike ning palju selliseid elemente, mida ma kusagil varem näinud ei ole. ka gyo ja tomie on väga toredad mangad. minu jaoks, kes ma ei salli absoluutselt kalu, oli gyo õõvastavam, kui uzumaki või tomie, kuna kalad ja muud suhteliselt õudsad mereelukad olid seal peategelasteks. uzumaki lugu keerleb ühe väikese järveäärse linnakese ümber, mida tabab aeglaselt mingi fenomen, kus inimesi hakkab hullutama spiraalikujutis. inimesed hakkavad moonduma tigudeks, spiraal muutub paljude kinnisideeks jne. raske seletada – tuleb ise lugeda. tomie räägib ühest tüdrukust, tomiest, kellel on meeste üle mingi maagiline võim ning kes seda siis äärmiselt absurdsetel ning õudsatel viisidel ära kasutab.
riputan siia ka ühe tema lühimanga, mille nimeks on “falling”. äärmiselt armas lugemine:
junji ito unofficial koduleht:
lehti mangadest:
sarnased teemad
- No related posts