… ehk deftones – saturday night wrist

deftonesi väga kaua oodatud uus album on põhimõtteliselt väljas. poodidesse jõuab ta alles 31okt. aga tänu jumalikule piraatlusele on see interneti vahendusel kõigile juba umbes nädal aega kättesaadaval olnud. ma ei ole ühtegi teist plaati nii kaua oodanud, kui seda. kuupäeva lükati halastamatult pea kaks aastat edasi. chino moreno ja bändi endise manageri, bob erzini, vahel olevat olnud loomingulised lahkarvamused, mis viisid ka plaadi ilmumise venimiseni. chino tuuritas põhimõtteliselt samal ajal oma teise bändi, team sleep-iga, ringi, kui ta oleks pidanud istuma stuudios ja vokaale sisse laulma. talle ei sobinud ka esialgne lindistuskoht, milleks oli connecticut. deftones asendas bob erzini shaun lopeziga ning külma connecticuti palava malibuga.
on see siis ka hea plaat?? ausaltöeldes ei ole aimugi. kui deftones – deftones oli erinev white pony-st ning around the fur adrenalinist, siis saturday night wrist ei ole mitte lihtsalt uuenduslik võrreldes eelnevate albumitega – see on täiesti uus deftones. plaat algab äratuntavatel radadel hole in the earth-i, rapture-i ning beware-iga. kuid siis tulevad sellised lood nagu selle teema pealkirjast võib lugeda ja mein. u,u,d,d, jne, select, start on sõnatu ballaad, mis meenutab natuke adrenalini viimaseid noote, kuid ei sarnane tegelikult eriti millegagi, mida deftones seni teinud on. mulle meenutas ta mõnda placebo b-side-i. isegi team sleepi ei ole peaaegu märgatagi sellest loost – kui siis ainult õige vähe. ja mein on täiesti erinev teema. minu mäletamistmööda pole deftones sellise tooniga lugusid kunagi teinud – kogu loo suhtumine on täiesti uus. absoluutselt ei leia mingeid seoseid deftonesi varasema loominguga ja siis veel system of a downi laulja joigumine, mis selle loo veelgi võõramaks teeb.

kui enamus deftonesi fänne suutsid nende kahe looga kuidagi elada, siis plaadi üheksas lugu pink cellphone tuleb ikka täiesti ootamatult. tegu on millegi ambienti, trip-hopi ja tekno/elektro vahepealsega. ma tegelikult ei oska seda lugu kuhugi žanrisse mahutada. sõnade poolest meenutab ta kohati isegi peachest. igatahes sellist lugu ei osanud arvatavasti mitte keegi deftonesi uue plaadi pealt oodata.

isiklikult mulle läheb see plaat väga peale. ma ei ole ammu kuulnud ühtegi nii mitmekülgset albumit. seal on meloodilisust ja deftonesiliku karmust ja ka team sleepilikku elektroonikat. umbes kuu aja pärast, kui ma seda plaati piisavalt palju kuulanud olen oskan äkki mingi objektiivsema seisukoha võtta. palju olen kuulnud inimesi ütlemas, et jah, see on hea plaat, aga kõikide eelnevate deftonesi plaatidega ei anna seda võrreldagi. mina kindlasti veel nii ei ütleks. neist kaheteistkümnest loost täieliku ülevaate saamine võtab veel aega.

sarnased teemad

• No related posts